Võidukas – Kalevi meeskonnale kaks võitu (0)

„Kohtusin Kullamäega, näitasin talle oma viset, demonstreerisin jooksu, pallipõrgatamist. Näitasin kõike oma oskusi. Tahtsin teada, kui sarnased me oleme? Sain sellest kohtumisest palju inspiratsiooni.”

Nii kõneleb Mihkel Kuusk, kes äsja linastunud filmis „Kalev“ mängib üht peakangelast, Gert Kullamäed, Kalevi noort snaiprit. „Siis palusin korvpallilegendil endal joosta, visata, põrgatada,” räägib näitleja, kes vanameister Gert Kullamäe liikumist platsil kõrvalt filmis. „Vanusevahe on meil üsna suur, rohkem kasu sain ehk nendest filmikaadritest, mis ma arhiivist Kalevi ja Kullamäe kohta sain ja mida ma ikka ja jälle vaatasin. Eriti Kullamäe viset. Sest tal on selline eriline vise – hüppab, suunab palli korvile ja siis saadab palli käega pikalt, nagu tahaks veel viimase hetkeni selle suunda kontrollida,” räägib Mihkel Kuusk viskest, mida ta tuhandeid kordi harjutas.

Kõik algas Viljandis

Noore näitleja jaoks algas kõik kolm aastat tagasi Viljandis, mil Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias näitlemist õppivale Mihkel Kuusele saadeti kutse Kalevi filmi castingule, Gert Kullamäe osatäitjaks. „Käisin ära. See oli minu jaoks päris hirmus kogemus. Mõtlesin, et sellest head nahka ei tule. Ma olen ju korvpalli nii vähe mänginud, meie peres tegeletakse rohkem muusikaga,” kõneleb Vääna-Jõesuus elav noormees. Suve lõpus kutsusid filmitegijad ta siiski tagasi ja kinnitasid rolli.

Mihkel Kuusk harjutamas kodusel Vääna-Jõesuu korvpalliplatsil. Foto Ülo Russak 

 

„Käisin koolis edasi, samal ajal tegin trenni. Viljandi on väike, spordisaal oli kooli kõrval. Käisin trennis vaheaegadel, õhtuti viskasin. Tegelikult treenisin viset alati, kus iganes sain,” ütleb Kuusk. Üks korvpalliplatse, kus ta alatihti harjutas, oli koduses Vääna-Jõesuus naabrimees Ülo Russaku õuel.

„Treeneriks oli mulle Viljandis Rauno Tamm, kes treenib kohalikke noori. Rauno organiseeris meile ka selle ülitoreda kohtumise Kullamäega,” täpsustab Kuusk. Näitlejatest polnud keegi varasemalt korvpalliga tõsisemalt kokku puutunud.

Kui korvpalli algtõed olid näitlejatel selged, tuli hakata meeskonnana mängima. Sest korvpall pole ainult tehniline, see on ka meeskonnamäng.

„Meeskonnana hakkasime Tallinnas treenima juba päris ehtsa Aivar Kuusmaa käe all. Tema õpetas meile selgeks mõned Kalevi põhiliikumised,” ütleb Kuusk. Tema enda põhiküsimus noore korvpallurina – nagu ka noore näitlejana – oli see, kuidas saada rohkem platsile. Eks film ole rohkem üles ehitatud Aivar Kuusmaa (Reimo Sagor) ja Jaak Salumetsa (Mait Malmsten) mõtte- ja tundemaailma peale neil keerulistel aegadel.

Kaks võitu

Aasta on 1990. Algamas NSV Liidu meistrivõistluste järjekordne hooaeg. Kalevi korvpallimeeskond seisab pärast aastaid kestnud rasket tööd veelgi raskema valiku ees – Nõukogude Liit laguneb, Eesti püüdleb taasiseseisvuse poole ja ühiskonnas tõstab pead arvamus, et eestlased ei tohiks N. Liidu meistrivõistlustel osaleda. Mehed, kes on pühendanud kogu elu spordile ja treeninud vaid ühe eesmärgi nimel, teevad raske ja ühiskonnas ebapopulaarse valiku. Otsustatakse mängida… ja võidetakse N. Liidu tšempioni kristallkarikas.

„Need kaadrid on võimsad, publik juubeldab,” kõneleb Mihkel Kuusk. „Kõik see publik, 500 inimest, paiknes alati seal, kuhu sihtis kaamera. Siis oli väike vahe, publik paigutati ümber ja jälle läks „mänguks”,“ lisab ta. Kõige harjumatum oli Kuuse jaoks moment, kus ta pidi Rauno Pehkale (Veiko Porkanen) publiku kõrvulukustava kisa saatel midagi ütlema. „Et minu jutt kostaks, pidi publik olema vait. Sedamoodi siis filmitigi – ülesköetud publik vehib kätega, liigutab suud, aga ainsatki heli ei kostu. Ainult minu ja Pehka jutt,” avab noor näitleja filmimaailma tagamaid. Filmiti aga kõik finaalmängud Saku suurhallis, mis oli nagu omamoodi black boxiks, arvutigraafikaga tehti sellest Kalevi hall, kus mängud reaalselt toimusid.

Kalev võitis viimased N. Liidu meistrivõistlused. Mõned päevad tagasi tuli teade, et Eesti Filmi Instituut otsustas saata kandideerima parima rahvusvahelise mängufilmi kategoorias Ove Mustingu lavastatud „Kalevi“.

Kas „Kalev“ ka Oscari võidab, on raske ennustada. Nagu oli raske ennustada toonase Kalevi kristallkarikat. Aga juba see, et film on sellele auhinnale nomineeritud, on suur võit. Nii et mõlemad Kalevid, nii toonane kui tänane, on võidukad.

„Mina ootan aga uusi pakkumisi,“ ütleb üks selle võidu sepistajatest Mihkel Kuusk.

Mihkel Kuusk Gert Kullamäena. Kaader filmist. 

ARVAMUS

Olen vaimustunud!

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, poliitik

Kalev! Ma olen vaimustunud filmist ja eelkõige muidugi Kalevi loost. Sellised lood lihtsalt peavad elama kinoteostena. Sest jäädvustavad, hoiavad, räägivad edasi seda, mis on uhkust väärt tegu, mis on ühe mehe vastutus, iseloom, enesekindlus, tulemus ja mis on ühe rahva DNA. Mul oli äärmiselt hea meel, et see vajalik film on justkui suur „aitäh“ treenerile ja kogu meeskonnale, mitte ilmaasjata eile saal tõusis püsti ja skandeeris „Kalev. Elagu Jaak Salumets!“.

Ka tänasel keerulisel ajal film on väga aktuaalne. Pisarateni kõnetas filmi tõdemus: inimesed teevad tegusid, mitte nende rahvus. Loodan, et film kõnetab noori inimesi: et need tankide kaadrid ei ole Ukraina teema, ei ole ajalooõpiku foto, vaid sinu maa lugu. Ja lõpetuseks, nii hea tunne, et meie kodanikuühiskond on jõudnud nii küpsele tasandile, et eraettevõtja peab normaalseks rahaliselt toetada oma rahva uhkust täis loo filmimist. Aitäh, Kristjan Rahu, Priit Koit ja kõik teised toetajad. Ja muidugi meie sport ootas oma järjekordset filmilegendi.

Ühe filmiga sai nii palju sõnastatud. Uhke!

Allikas: Facebook, avaldatud autori loal.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.