Kõrvuti riikidevahelise kohustusliku süsiniku kvoodikaubandusega kogub Euroopas üha enam tuure vabaturu tingimustes toimuv süsinikukrediitide kaubandus – saastaja ostab endale mujal seotud süsiniku arvelt krediiti, et oma kasvuhoonegaaside heidet tasakaalu viia.

Kui kvoodikaubandus on Euroopa Liidus üsna detailselt reguleeritud, siis süsinikukrediitide turg praegu veel üldist seadusandlikku regulatsiooni ei oma. Tõsi, niipalju on asja seadusandluse raamidesse paigutatud, et krediidi vahendajad ehk süsinikuprogrammide pakkujad ei saa ise olla krediitide kontrollija, sertifitseerija ega väljastaja rollis.

Nimelt on Euroopa Komisjon määratlenud, et süsinikukrediitidega kauplemisse peab olema kaasatud sõltumatu krediitide registripidaja ning auditeerija. Tuntumad süsinikukrediitide registrid on Verra, Gold Standard jt. Ometi hinnatakse, et aastaks 2030 kerkib süsinikukrediitide kaubanduse maht Euroopas 50 miljardi euroni. Praegu on see umbes kaks miljardit.

Kuna raha, mis selles äris liikuma hakkab, on suur, tegevused innovaatilised ja eesmärk iseenesest üllas, siis peamiselt on sinna sukeldumas idufirmad, kelle omanike seas on terve plejaad endale investeerimisgurudena nime teinud ärimehi. Süsinikukrediitide keskmine müügihind on praegu 30 euro kandis seotud või välditud CO2 tonni eest. Selles valdkonnas tegutsejad prognoosivad, et 2030. aastaks võib see tõusta 150 euroni tonni eest.

Hind sõltub suuresti sellest, kuidas krediit on saadud ehk kui palju selleks on vaeva nähtud ja panustatud. Näiteks projektide eest, milles süsinik otseselt õhust eemaldatakse (metsa istutamine), ollakse valmis rohkem maksma kui heitme vältimise projektide (hoonete soojustamine) kaudu saadud krediidi eest.

Erinevas vanuses metsas leidub nii mitmekesist elurikkust kui ka omajagu talletatud süsinikku. Fotod Ain Alvela 

Kõige suurem oht sellise süsinikukrediidi tekitamise ja sellega kauplemise juures öeldakse olevat asjaolu, et piir tegeliku sidumise ja heitme vähendamise ning rohepesu viljelemise vahel on kohati küllaltki õhuke. Eriti kehtib see kasvuhoonegaaside (KHG) heitme vältimist puudutavates projektides loodud krediitide kohta.

Säiliv ökosüsteem talletab ka süsinikku

Ettevõtmine nimega Single.Earth pakub metsaomanikele võimalust teenida metsa süsiniku sidumise ja liigirikkuse hoidmise arvelt, kui ta ei kasuta raieõigust ja jätab puud kasvama. Single.Earth‘i looja on Eesti viiendaks ükssarvikuks tõusnud tarkvarafirma Pipedrive kaasasutaja Ragnar Sass. 2020. aastal müüs ta oma osaluse miljardifirmas maha ning asus uutesse äridesse raha paigutama.

Single.Earth‘i idee on selles, et kõigi selle liikumisega ühinenud metsa- või märgalade omanike maadel seotud süsinikust ja hoitud ökosüsteemidest moodustub n-ö looduspank, võib-olla tulevikus ka börs, mille kaudu ettevõtted saavad loodushoidu panustada. Nõnda antakse metsadele ja märgaladele lisaks maa kui kinnisvara ja puidu kui materjali väärtusele ka ökoloogiline väärtus.

Single.Earth’i juhatusse kuulub Merit Valdsalu usub, et süsiniku talletamisele aitab kaasa ka looduse ökoloogilistele väärtustele konkreetse hinna omistamine. Foto erakogu 

Ettevõtmise üks algatajatest Merit Valdsalu märgib, et kui metsa väärtusest räägitakse peamiselt seal kasvava puidu väärtuse põhjal, siis tegelikult on maal ja metsal rohkem väärtust oma ökosüsteemi tõttu. „Meie esimene eesmärk on välja arvutada maatüki ökoloogiline väärtus ja see nii öelda turule tuua,” ütleb Valdsalu. „Pikemas plaanis on kavas praegune intensiivne maakasutus asendada kestliku maakasutusega.”

Kui metsaomanik tagab oma raieküpse metsa säilimise, võib ta saada selle eest tasu sõltuvalt sellest, kui suur on tema maa n-ö ökoloogiline väärtus – kui palju seal seotakse süsinikku, kui palju on biomassis ja mullastikus juba süsinikku seotud ning kui terve ja liigirikas see ökosüsteem on. Nii on vanad suurte süsinikuvarude ja liigirikkusega metsad kõige väärtuslikumad. Pakutud on, et tasu võiks ulatuda 200 euroni hektari kohta aastas.

„Soovime luua alternatiivi lageraiele, pakkudes võimalust teenida nii, et seda lageraiet ei tehta,” selgitab Valdsalu. „Kui praegu omanik teab täpselt, kui suures väärtuses tema metsas puitu leidub, siis nüüd saab ta teada ka selle, kui palju tema mets seob aastas atmosfäärist süsinikku või kui liigirikas see mets on.”

Istutades uut metsa õnnestub süsinikku siduda

Maade metsastamise arvelt süsiniku sidumisse panustav ettevõte on Arbonics. Kuigi praegu pakutakse maaomanikele võimalust teenida süsinikukrediite vaid uusmetsastamise teel, siis käimas on pilootprojektid, et hakata tegelema ka olemasolevate metsadega. Idufirmas Arbonics, mille asutajaks on tuntud investor Kristjan Lepik, nimetatakse seda mõjumetsanduseks ning praegu käib töö konkreetsete projektide väljatöötamise kallal.

Arbonicsi turundusjuht Kärt Johanna Ojamäe selgitab, et vabatahtlikul süsinikuturul kaubeldakse süsinikukrediitidega, mis on KHG heitkoguste vähendamise, vältimise või kõrvaldamise ühikud. Üks süsinikukrediit võrdub tavapraktikas ühe tonni CO2-ga või samaväärse KHG heitkogusega ning selle hind kujuneb pakkumise ja nõudluse dünaamika alusel.

Puud muudavad kasvades õhus oleva süsinikdioksiidi gaasilisest olekust tahkesse ning hakkavad seda siduma, mistõttu on metsad tõhusad loodusest süsinikdioksiidi talletajad. Ja kuna välja on töötatud metoodikad, kuidas sellist süsinikdioksiidi eemaldamise ja talletamise hulka mõõta ning tõestada, ongi see aluseks Arbonici pakutavatele süsinikuprojektidele, mis annavad maaomanikele võimaluse istutada oma vabale maale puid, omandada sel moel süsinikukrediite ning neid müüa.

Meie esimene eesmärk on välja arvutada maatüki ökoloogiline väärtus ja see nii öelda turule tuua.

Projektid, mille kaudu Arbonics süsinikukrediite loob või kavatseb looma hakata, on mittemetsamaa metsastamine, metsamajandamise viiside optimeerimine ja metsade muutmine kaitsealadeks. „Nõudlus süsinikuprojektide järele on ajendatud peamiselt selliste korporatsioonide soovist, kes pole kaasatud kohustuslikul süsinikuturul, kuid kes soovivad ikkagi enda tegevusest tingitud heitgaaside tekkimist kompenseerida. Selleks võib olla näiteks klientidepoolne surve vmt,” iseloomustab Ojamäe süsinikuturu toimimist.

„Suurenenud nõudlus tõstab süsinikukrediidi hinda ning see võimaldab projektide arendajail turule pakkumist tuua. Nii saab maaomanik oma metsadest lisatulu teenida.”

Pikaaegsetes lepingutes võib peituda ohtlikke nüansse

Keskühistu Eramets tegevjuht Priit Põllumäe, kel tuleb oma igapäevatöös tegeleda ka metsaomanike nõustamisega, on seda meelt, et kui näiteks elurikkuse säilitamise hüvanguks suunatud metsamajandusvõtete rakendamine võiks ju olla üldiselt positiivne, siis ettevaatlikkusele sunnib süsinikuprogrammide puhul tema meelest tõsiasi, et praegu pole nende tegevus seadusandlikult reguleeritud, mistõttu määramatust on palju ning maaomanik on sel turul nõrgemas positsioonis.

Määramatust sisendab tema hinnangul ka see, et praegu ei tea meist ju keegi, milliseks tulevikus võiks süsinikukrediidi hind kujuneda. Lepingud aga soovitakse sõlmida 20–30 aasta peale. Selle aja jooksul võivad olukorrad, väljavaated ja ootused pöördeliselt muutuda. Näiteks tahab riik lepingualust maad hoopis kaitse alla võtta või on metsa majanduslik väärtus selle ajaga niipalju langenud, et omanik sealt mingit erilist rahalist tulu enam teenida ei saagi.

Ka loodusele väärtuse andmine on Põllumäe hinnangul üsna küsitav ettevõtmine. Ainuüksi juba sellepärast, et mis ühe jaoks on väärtus, ei pruugi seda teise jaoks olla ja vastupidi. Priit Põllumäe on näinud ka ühe firma süsinikukrediidi programmiga ühinemise lepingu mustandit, mis oli eesti- ja ingliskeelne, kokku 30 lehekülge „krõbedat juriidilist teksti“, millest ainuüksi lehekülje jagu moodustasid mõistete seletused.

Tekib kahtlus, et n-ö tavaline maa- või metsaomanik ei suuda sellest juriidikast ennast lõpuni läbi närida.

„Ma ei taha öelda, et need lepingud on läbinisti maaomanikule kahjulikud, sest ega ma ole neid teab mis põhjalikult läbi töötanud. Aga tekib küll kahtlus, et n-ö tavaline maa- või metsaomanik ei suuda sellest juriidikast ennast lõpuni läbi närida,“ kirjeldab ta oma tundeid. „Ma näiteks ei saa täpselt aru, kuidas need käsitlevad nn vääramatu jõuga seotud juhtumeid. Kui näiteks ürask lepingualuse kuusiku nahka paneb, siis süsiniku tagavara seal kuusikus võib kukkuda olematuks. Mis siis saab? Nüansse, millele tuleb tähelepanu pöörata, on palju.“

Nii leiab Põllumäe, et kindlasti ei tasu kõiki oma maavaldusi süsinikukrediidi ärisse n-ö kinni panna – kui on kange tahtmine proovida, tasub seda esialgu teha mingi väikese osaga oma maafondist.