Väljast kostis tuppa tümps. Meid see väga ei häirinud, meil olid omad jutud, oma olemine, koduseinad summutasid rämeda muusika. Kedagi aga, kes tümpsule lähemal elas, tõenäoliselt see kõik häiris. Miks muidu politsei keskööks oma kaks autot – ühe tavalise patrullauto ja teise ajutise kinnipidamiskohana kasutatava kaubiku – meie maja nurga juurde tänavale parkis. Ja sinised vilkurid põlema jättis. Vilkurid hakkasid aga meid häirima. Kaua sa ikka lauas rahulikult istud ja koolireformi arutad, kui koolilapsed vilkuritega masinas ära viiakse. Nii me siis mõtlesime, aga otsustasime ikkagi olukorraga lähemalt tutvuda. Õue minnes oli pilt sootuks teine, kui arvanud olime. Polnud seal ei kergelt vintis noorukeid ega mehemürakaid politseikappe.
Pronksiöö Viljandis
Majade vahelt, tümpsuva muusika keskelt, taganesid tänavale autode juurde neli politseinikku ja nende järel tulid hullunult räusates aialippidega relvastatud parimas elujõus paarkümmend meest, taustajõududeks kümmekond tüdrukut. Esimesel hetkel tundus, et see pole võimalik, Eesti Vabariigi politsei taganeb mingite märatsejate ees, ei üritagi neid miskitki moodi neutraliseerida.
See olukord oli aga võimalik küll – taipasime seda siis, kui politsei oli oma autode juures kohad sisse võtnud. Kaks õblukest heledapäist naispolitseinikku jäid auto uste lähedusse – tõenäoliselt valmis autosse taganemiseks, meespolitseinikud jäid aga autodest tahapoole. Ja siis see algas. Üks meespolitseinik üritas kumminuiaga äsada, aga ta löödi pikali, anti jalgadega, teisele lajatati aiateibaga…
Siis hakkas see kõik juba natuke rohkem kui ainult häirima. Õieti hakkas häirima kõige enam politseinike abitus – kumminuiad, pisargaas, püstolid… Kuhu kõik see butafooria, mida politseijuhid televiisoris ikka aeg-ajalt näitavad, korraga kadunud oli? Toores jõud ja mõttetu raev nõudsid jõudu. Aga ainult kaks peenepihalist blondi politseikaunitari ja kaks armetult läbi pekstud meespolitseinikku seisis selle vastu.
Samal ajal helistasime loomulikult politsei- ja hädaabinumbritele 110 ja 112. Seal reageeriti väga tolerantselt – me teame, oleme teate edastanud, ärge hoidke liini kinni… Ja nii kordades.
(Pealkirja all „Viljandi pronksiöö ehk liigõhukeseks reformitud riik“ ilmusid need kirjaread Harju Elus 28. oktoobril 2011 ja. Postimehes 3. novembril 2011.)
Nüüd suurte jõududega
Olin läinud nädalavahetusel jälle Viljandis, istusime samas kohas pea sama seltskonnaga. Ja jälle käis pidu, tundus, et terve Viljandi linn pidutses – toimusid Hansa päevad. Aga öö möödus rahulikult. Politsei sekkus otsustavalt alles hommikul, tundus, et politseimundris inimesi ja nende autosid on täis terve linn. Esimest korda pandi mind puhuma kell 10 hommikul, praktiliselt koduhoovist välja keerates. Teist korda puhusin kell 11, turult tulles. Ja kolmas kord Viljandi külje all Viiratsis. Uurisin politseist, millest selline jõuline hommik? Vastab Viljandi patrulltalituse juht Maido Kolk:
„Mitmesugused üritused tõid linnapilti üksjagu inimesi, mistõttu oli ka politsei sel nädalavahetusel täiendavate jõududega väljas. Muuhulgas käisid pühapäeval liiklusjärelevalvet tegemas ka kolleegid Tartu liiklusgrupist. Pühapäevasel päeval pandi ühtekokku puhuma 2230 autojuhti ning avastati, et kaheksa neist olid tarvitanud alkoholi. Lisaks avastasid politseinikud kaks lubadeta juhti, 22 kiiruse ületamist ning 14 muud liiklusrikkumist. Suurim kiirus mõõdeti seejuures Viljandi-Rõngu teel, kus üks mootorratas kihutas 184 km/h.“
Tore ju. Politsei võttis mu 15 aasta tagust kriitikat kuulda, saabus pidusesse Viljandisse seekord suuremate jõududega, ei saatnud kaht õblukest blondiini purupurjus kappe taltsutama.