Vastab Aleksandr Taraskin, Keskkonnaagentuuri keskkonnakasutuse osakonna juhtivspetsialist.

Miks on toodete (üle)pakendamine probleem?

Aina enam räägitakse sellest, kui palju me plastpakendeid, klaastaarat või vanametalli aastas kogume, ent reaalsuses on palju olulisem see, kui palju me jäätmeid tekitame. Endiselt on väga suur probleem just pakendite teema, sest enamasti on nende disain turunduslik ning loodud nautimiseks. Alguses kaubaalus, siis pappkast, selle sees karp, toode omakorda kilekotis või plastikust pehmenduse sees ning sellele on lisatud paberile prinditud juhend. Aga mis saab sellest pakendist minuti pärast? Vastus on, et prügi.

Kuidas pakendite prügi probleemi lahendada?

Kui kogu ahel ehk tarbijad, disainerid, insenerid ja tootjad teaksid pakendikäitlemisest rohkem ja teeksid oma otsuseid keskkonnast lähtuvalt, oleks prügiprobleem oluliselt väiksem. Seega on tähtis, et iga inimene oma käitumisega panustaks ning ostuharjumusi veidi keskkonnateadlikumaks muudaks, sest täna jõuab töötlemisesse ja taaskasutusse endiselt liiga vähe pakendeid. Keskmiselt tekkis aastatel 2010−2020 ühe Eesti elaniku kohta umbes 159 kg pakendijäätmeid aastas. Liigiti tekib kõige enam paber- ja kartongpakendijäätmeid.

Mida ette võtta plastpakendite vohamisega?

Hiljuti tehti suur edusamm, kui keelati ühekordsed plastpakendid ja aina enam räägitakse biolagunevast materjalist, mis peab olema kompostitav. Samas ei lagune ühekordne plast piisavalt kiiresti, nii et tegelikult ei soovitata enam ka biolagunevat materjal. Pikemas perspektiivis võidame rohkem ringmajandusest. Plasti taaskasutamise muudab aga keeruliseks see, et neid on väga palju erinevaid liike ning neid materjale ei saa lõpmatuseni töödelda. Mida kõvema struktuuriga on plastik, seda rohkem on selles lisaaineid ning seda väiksem on võimalus selle taaskasutuseks. Küll saab aga taaskasutada pehmemat plasti, näiteks PET-pudelitest tehakse kiudusid, mida saab kasutada rõivatööstuses. Prügimägi peaks olema viimane koht, kuhu prügi satub.